Millal avastati viis peamist kannabinoidi?

Viis ühendit, kuus aastaarvu

1. 1899. Woodi, Spivey ja Easterfieldi kirje kannabinoolist läheb ajalukku esimese eraldatud kannabinoidina [1]. Aastaarvu tasub kõrvutada millegi tuttavamaga: vendade Wrightide esimene mootorlend jääb sellest hetkest veel neli aastat ettepoole. Loend, mille lõpust tänane lugeja tavaliselt alustab, algab seega laborist, kus tänastest mõõteriistadest ei leidu veel ühtegi. Esimese koha üle vaidlust ei ole, sest kirjanduses seisab see kirje kõigist teistest eespool [1].
2. 1940. Adamsi, Hunti ja Clarki töös seisavad koos kannabidiool ja tema struktuur [2]. Sõnastus tasub tähelepanu: jutt käib kanepiekstraktist eraldatud saadusest, mille molekuli kuju pannakse alles nüüd paika. Struktuur jõuab paberile ligi 75 aastat enne seda, kui CBD õli muutub eraldi kaubakategooriaks ja reguleerimise teemaks. Tänane huvi selle ühendi vastu ei kirjuta 1940. aasta keemiast ühtegi rida ümber. Nimi kannabidiool püsib sealtpeale muutumatuna [2].
3. 1964. Gaoni ja Mechoulami töö paneb ühte artiklisse kolm sammu: hašiši aktiivse koostisosa eraldamise, selle struktuuri määramise ja osalise sünteesi [3]. Ühendi nimi on tetrahüdrokannabinool. Sama aastaarv piiritleb ka pikema vahemiku: 1940. aasta kirjest kuni 1964. aastani jääb kakskümmend neli aastat, mille jooksul see koostisosa püsib ilma kindlaks määratud struktuurita [3]. Nii kuju kui esimene sünteesitee pärinevad ühest ja samast tööst.
4. 1960ndad. Kannabigerool saab oma iseloomustuse samas uurimisprogrammis, mis paneb paika tetrahüdrokannabinooli [3]. Eraldi rühma, eraldi laborit ega eraldi kümnendit selle taga ei ole. Ajajoonel istub see punkt tetrahüdrokannabinooli kõrval, mitte selle järel. Nimi jõuab kirjandusse ammu enne kataloogikirjeid, ja sama ühendi nime saab tänases sortimendis üle vaadata CBG õli tootelehel, kus koostise andmed on lahti kirjutatud.
5. 1966. Kannabikromeen ilmub kirjandusse kahe aasta pärast, samade autorite kirjes uuest aktiivsest koostisosast hašišis [4]. Siin läheb loendus kokku: viiest peamisest kannabinoidist kolm saavad oma kirjelduse ühe uurimisprogrammi ja ühe kümnendi sees [4]. Ülejäänud kaks nime pärinevad 1899. ja 1940. aastast, seega ajast, mil kanepiõli ja kannabinoidid ühte lauset veel ei jaganud. Sama kirje näitab, et 1960ndate töö ei piirdu ühe ühendiga [4].
6. 1990. Matsuda ja kaasautorite töös kirjeldatakse kannabinoidiretseptori struktuuri ja kloonitud järjestuse funktsionaalset avaldumist [5]. Sellest hetkest ei räägi kirjandus ainult molekulidest, vaid ka kohast, kuhu molekul kinnitub. Tänapäeval kannab see retseptor nime CB1 [5]. Viie ühendi loend saab täis enne seda, kui esimene retseptor üldse kirja jõuab. Ajajoone kaks otsa kuuluvad seega eri teadusharudesse: üks keemiasse, teine bioloogiasse.

Mida 1899. aasta kirje ütleb ja kus see peatub

Esimese eraldatud kannabinoidi staatust on kerge alahinnata [1]. Loendis, mis tänapäeval algab tavaliselt CBD-st, seisab kannabinool kuskil tagapool. Kirjanduses seisab ta seevastu kõige ees. 1899. aasta kirje tähendab, et segust võeti välja üks aine, selle kohta pandi kirja midagi kontrollitavat ja see ilmus oma nime all [1]. Iga hilisem nimi selles loendis saab siit oma võrdluspunkti.

1899. aasta töövahendid selgitavad korraga kahte asja: seda, kui palju tollal ära tehti, ja seda, kus töö paratamatult peatub. Iga aeg annab keemikule oma riistad, ja riistad määravad ära, mida kirja panna saab ja mida mitte. Sellepärast käib 1899. aasta kirje ühest eraldatud ainest ja tema nimest, mitte molekuli täpsest kujust [1]. Struktuuriküsimused jäävad hilisematesse aastakümnetesse, ja mitte autorite hooletusest.

1930ndateks muutuvad meetodid märgatavalt. Sama küsimuse juurde saab tulla tagasi teistsuguste vahenditega, ja just see teeb 1940. aasta töö võimalikuks. Ajajoonel ei liigu edasi ainult ühendite nimed, vaid ka see, mida ühe ühendi kohta üldse öelda saab. Nii tekib muster, mis kordub kogu loos: kõigepealt uus riist, seejärel uus kirje. Kes ainult nimesid loendab, jätab pooled põhjused välja.

Varaste keemikute töökord püsib täna sama asjakohane nagu siis: eralda üks väide, märgi ära allikas ja näita, kus tõendus lõpeb. Nii kirjutatakse ka aastaarvudest. Kuupäev käib väite juurde, artikkel saab nime, ja ümardamine kindluse suunas jääb tegemata. Kanepiõli ja kannabinoidide teema juures on see vahe hästi näha, sest aastaarvud liiguvad ringi kergemini kui viited.

Sama ühendi nime kohtab tänapäeval ka kataloogis: kannabinool seisab kirjas CBN õli tootelehel, kus koostis on välja toodud. Kirje kataloogis ja kirje 1899. aasta kirjanduses vastavad kahele eri küsimusele. Esimene ütleb, mis ühes pudelis on. Teine ütleb, millal see nimi keemiasse tekkis. Kõrvuti panna neid saab, segamini ajada ei tasu.

1940. aasta töö ja selle täpne sõnastus

Kannabidiooli struktuuri kirjeldav töö ilmub 1940. aastal, autoriteks Adams, Hunt ja Clark [2]. Sõnastus tasub aeglast lugemist: seal käib jutt kanepiekstraktist eraldatud saadusest, ja alles siis struktuurist. Järjekord ei ole juhuslik. Enne kui molekuli kuju saab paika panna, peab keegi aine kätte saama ja puhtaks tegema. 1940. aasta kirje seob need kaks poolt kokku [2].

Vahe 1940. aasta ja tänase kaubanduse vahel on suurem, kui enamik tekste oletab. Struktuur jõuab kirjandusse ligi 75 aastat enne seda, kui CBD õli muutub eraldi kaubakategooriaks ja reguleerimise teemaks. See tähendab ühtlasi, et 1940. aasta keemia seisab tänasest huvist täiesti sõltumatult. Uued otsingusõnad, uued kangused ja uued pudelid selles töös midagi ümber ei tõsta.

Sellepärast tasub lahus hoida kolm asja, mis vestlustes kipuvad kokku sulama: ühendi eraldamine, tema struktuuri määramine ja tema jõudmine turule. Kannabidiooli puhul mahuvad kaks esimest ammusesse aega ja kolmas päris tänapäeva. Allolev loend hoiab need read eraldi, nii et iga rea kohta on näha, kust vastus tuleb.

• Eraldamine: 1940. aasta kirje käib kanepiekstraktist saadud saaduse kohta, seega aine on olemas juba enne artikli ilmumist [2].
• Struktuur: molekuli kuju pannakse kirja 1940. aastal, ja see kirje jääb kannabidiooli lähtepunktiks kogu hilisemas kirjanduses [2].
• Meetodid: 1930ndateks muutuvad töövahendid märgatavalt, ja just see teeb sellise küsimuse käsitlemise üldse võimalikuks.
• Turg: kaubakategooria ja reguleerimise teema tekivad ligi 75 aastat hiljem, ja seda pole 1940. aasta töös ühegi sõnaga.
• Sõnavara: sõna täisspektrum viitab kirjes mitmele kannabinoidile korraga, terpeenid seisavad tootelehel omaette loendis.
• Kangused: tänase kataloogi arvud saab rea kaupa üle vaadata CBD õlide lehel, kus iga pudeli kohta seisab eraldi kirje.

Kolm nime ühest uurimisprogrammist

1964. aasta töö Gaoni ja Mechoulami allkirjaga teeb korraga kolm sammu: eraldab hašiši aktiivse koostisosa, määrab selle struktuuri ja kirjeldab osalist sünteesi [3]. Nii jõuab kirjandusse tetrahüdrokannabinool. Enne seda hetke püsib see koostisosa 1940. aasta kirjest arvates kakskümmend neli aastat ilma määratud struktuurita [3]. Kaks lauset, üks artikkel, ja üks pikk lünk saab täidetud.

Sama programm iseloomustab ka kannabigerooli [3]. Kaks aastat hiljem lisandub kannabikromeen, uus aktiivne koostisosa hašišis, samade kahe autori kirjes [4]. Loendus läheb sellega kokku: kolm viiest peamisest kannabinoidist saavad oma kirjelduse ühe uurimisprogrammi ja ühe kümnendi sees [4]. Ülejäänud kaks pärinevad 1899. ja 1940. aastast. Nii lühikest kirjet ei tekita tavaliselt juhus.

Kromatograafia ja spektrid muudavad tempot

1950ndatest alates jõuavad laborisse õhukesekihiline kromatograafia ja gaasikromatograafia. Segu, mille lahutamine võtab varem nädalaid, laguneb komponentideks tundidega. Tuumamagnetresonants ja massispektromeetria annavad struktuuri kohta andmeid otse väikesest proovist. Tagajärg on ajajoonel selgelt näha: kolm peamist kannabinoidi ühe kümnendi sees [4]. Riistade nimekiri seletab tempot paremini kui ükski jutt geniaalsusest.

Sellest ei järeldu, et 1964. aastale eelnevad kakskümmend neli aastat seisavad tühjana. Küsimused püsivad püsti kogu selle aja, aga vastuse kuju sõltub sellest, mis riistad parasjagu käes on. Kui riistad muutuvad, muutub ka kiirus, millega nimed kirjandusse jõuavad. Ühendid ise vahepeal ei muutu. Muutub mõõtmine, ja koos sellega see, mida ühe proovi kohta öelda saab.

1990: retseptor, ja miks ta tuleb viimasena

Kuni 1990. aastani jääb üks küsimus lahtiseks: kuhu need molekulid kehas kinnituvad. Matsuda ja kaasautorite töö kirjeldab kannabinoidiretseptori struktuuri ja kloonitud järjestuse funktsionaalset avaldumist [5]. Retseptor kannab tänapäeval nime CB1 [5]. Muster kogu selles loos on ühesuunaline: kõigepealt keemia, alles seejärel bioloogia [5]. Struktuurid ütlevad, mis üks ühend on, ja retseptori kirje lisab teise poole.

Vahe 1966. ja 1990. aasta vahel ei tulene huvi puudumisest. Geeni kloonimine ja järjestuse funktsionaalne avaldumine muutuvad tavaliseks laboritööks alles 1980ndatel. Küsimust saab esitada varem, vastust sealt ei tule. Retseptori töö ilmub siis, kui molekulid seisavad kirjanduses juba aastakümneid, ja see järjekord seletab lünka paremini kui ükski oletus.

Sama töö käivitab otsingu keha enda ühendite ning neid tootvate ja lagundavate ensüümide järele, ehk selle, mida tänapäeval nimetatakse endokannabinoidsüsteemiks [5]. Pärast 1990. aastat täitub kirjandus retseptorite kaardistamisega, keha enda ühendite kirjeldustega, ensüümide nimedega ja farmakoloogiaga. Kaart täieneb siiani.

• Noor pole selles valdkonnas keemia, vaid bioloogia: keskne retseptor saab esimese kirjelduse 1990. aastal [5], ja kaardil on lahtreid siiani.
• Pärast 1990. aastat kasvab kirjandus retseptorite kaardistamise, keha enda ühendite ning sünteesi- ja lagundamisensüümide arvelt [5].
• Kirjutamise töökord jääb samaks nagu varastel keemikutel: aastaarv väite juurde, artikkel nimega, ja kindluse suunas ümardamata.
• Meie enda töö kannabinoididega algab 2014. aastal, ehk selle ajajoone kõige värskemas osas, ja seda tausta kannavad kataloogi kirjed ning partiianalüüsid.
• Sõnavara poolel tasub eristada kolme küsimust: kannabinoidid on ühendite rühm, terpeenid teine rühm, ja CBD õli kasutamine juba omaette teema.