CBD ja THC: kaks kannabinoidi ja üks retseptor

Kaks pudelit letil ja üks küsimus keemia kohta

Kell on pool kuus ja pood paneb kohe uksed kinni. Letil seisab kaks pudelit. Ühel etiketil suured tähed CBD, teisel lihtsalt sõna kanepiõli, ja telefonis ripub pooleli jäänud vestlus, kus keegi tahab teada, kas see kraam käib kanepiga ühte patta. Nii see küsimus enamasti algabki. Vastus ei tule etiketilt, vaid kolmest avaldatud tööst, mille aastaarvud seisavad kirjanduses selgelt kirjas: 1940, 1964 ja 1990 [1][2][3].

Kannabidiool ja THC ei ole sünonüümid. Nad ei ole ka teineteise variandid. Keemia eristab neid kahte eraldi molekulina, igaühel oma kirjanduslik ajalugu. Kannabidiooli struktuur seisab kirjas 1940. aastast [1], THC eraldamine ja iseloomustamine 1964. aastast [2]. Kaubandus jõudis nende lühenditeni palju hiljem, aga alus jäi samaks.

Kõrvutuse tuum on lühike. Gaoni ja Mechoulami 1964. aasta töö iseloomustab THC-d kanepi joovastava koostisosana [2]. Kannabidiooli juures sellist iseloomustust kirjanduses ei seisa, ja seletus selle vahe kohta jõuab kirjandusse alles siis, kui Matsuda ja kolleegid panevad 1990. aastal kirja retseptori struktuuri [3]. Kolm aastaarvu, kolm eri asja: molekul, teine molekul, sihtmärk.

Metsiku kanepi ekstrakt ja aasta 1940

Adamsi, Hunti ja Clarki 1940. aasta töö nimetab ära kaks asja: kannabidiooli struktuuri ja materjali, millest see ühend pärineb, ehk metsiku kanepi ekstrakti [1]. Struktuur tähendab siin kindlat keemilist isikut. Molekulil on kuju, aatomite arv ja järjestus, ning just selle kuju järgi räägitakse tänapäeval CBD-st kui ühest ühendist, mitte kui üldsõnast taimeekstrakti kohta. See vahe on väga praktiline. Kui pudelil seisab protsent, käib see arv selle sama 1940. aastal kirja pandud molekuli kohta ja mitte kogu ekstrakti kohta. Retseptorist ei räägi see töö midagi. Kirjanduse retseptoripool algab hoopis mujalt ja hiljem [3]. Nii annab 1940. aasta molekuli, aga mitte veel selgitust, miks kaks kanepiühendit organismis eri teed käivad.

1964: üks koostisosa eraldatakse teistest

Gaoni ja Mechoulami 1964. aasta töö kirjeldab THC eraldamist ja iseloomustamist [2]. Eraldamine tähendab, et paljude ühendite segust võetakse välja üks ja edasi räägitakse juba temast. Iseloomustamine tähendab, et sellele ühele antakse keemiline kirjeldus. Samas töös seisab THC juures ka roll: seda nimetatakse kanepi joovastavaks koostisosaks [2]. Just see rida teeb kõrvutusest kahe lühendi vahel millegi konkreetsema kui maitseküsimuse. Tänapäeva analüüsiprotokollis seisavad mõlemad lühendid kõrvuti, kumbki oma real ja oma arvuga. Sama loogika kehtib riiulil: kaks lühendit, kaks eri molekuli, kaks eri rida dokumendis. Segamini nad ei lähe kusagil, kus mõõdetakse.

1990. aasta töö ja üks nimeline sihtmärk

Enne 1990. aastat räägib kirjandus sihtmärgist kaudselt. Ühendite käitumisest järeldatakse, et kuskil peab olema midagi, mille külge nad kinnituvad. Matsuda ja kolleegide 1990. aasta töö muudab selle seisu: seal seisab kannabinoidiretseptori struktuur ja kloonitud komplementaarse DNA funktsionaalne ekspressioon [3]. Lihtsamalt öeldes saab valk järjestuse, nime ja katsesüsteemi, kus teda uurida. Sihtmärk ei ole enam oletus, vaid määratletud objekt [3].

Sellest hetkest muutub küsimuse kuju. Ei küsita ainult seda, milline molekul milline on. Küsitakse ka seda, kuidas ta ühe kindla valguga suhestub ja mis sellest järgneb.

CB1 ja selle rohkus kesknärvisüsteemis

Retseptor, millest 1990. aasta töö räägib, kannab nime CB1 [3]. Selle rohkus koondub kesknärvisüsteemi. Asukoht on kõrvutuse juures oluline, sest just CB1 kaudu kulgeb THC joovastuse tee, nagu see kirjanduses sõnastatud on [3]. Rida ise on lühike, aga ta seob kokku kaks asja, mis muidu jääksid teineteisest lahku: 1964. aastal kirja pandud koostisosa ja 1990. aastal kirja pandud valgu [2][3]. Kanepi ümber käivas jutus asendab see üks rida hulga oletusi. Küsimus ei ole enam selles, kas ühend midagi teeb, vaid selles, millise valgu kaudu see kulgeb ja kus see valk organismis rohkelt esineb. Nii saab jutust keemia, mille kohta on olemas viide.

Sama retseptor, teistsugune käitumine

Kannabidiool käitub CB1 juures teisiti. Otsest aktiveerimist ei kirjeldata, ja just see punkt on standardne seletus sellele, miks CBD juures ei seisa sama iseloomustus, mis THC juures 1964. aastal kirja pandi, olenemata sellest, kui suur protsent pudelil seisab [2][3]. Seletus käib molekuli ja valgu vahelise suhte kohta, mitte koguse kohta. Sellega teema ei sulgu. Kannabinoidide farmakoloogias räägitakse enam kui ühest retseptorist ja enam kui ühest signaalirajast, mistõttu CB1 kaudu saadud pilt jääb mõlema ühendi juures osaliseks [3]. See on koht, kus aus vastus algab sõnadega, et osa seisab kirjanduses ja osa mitte veel.

Kaks nime sadade seas

ElSohly ja Slade'i 2005. aasta ülevaade kirjeldab kanepi koostist keerulise seguna: looduslikud kannabinoidid, üle saja tuvastatud ühendi, terpeenid ja muud taimemolekulid ühes ja samas materjalis [4]. CBD ja THC on selles loendis kaks nime. Kõige rohkem uuritud kaks, aga siiski kaks. Sõna täisspektrum osutab täpselt sellele: ekstraktis seisab rohkem kui üks ühend, ja analüüsileht näitab, millised neist arvuna kirja saavad.

Terpeenid ja ülejäänud taimeosa

Terpeenid moodustavad kanepi lõhnava osa ja seisavad 2005. aasta ülevaates kannabinoidide kõrval omaette rühmana [4]. Nad ei ole kannabinoidid. Keemiliselt kuuluvad nad teise perekonda, ja kanepiõli juures käivad nad jutuks tavaliselt siis, kui räägitakse aroomist või täisspektri koostisest. Peale terpeenide nimetab sama ülevaade veel muid taimemolekule, mis samuti materjali sisse kuuluvad [4]. Loendi pikkus seletab, miks ühe pudeli sisu ei mahu kahte lühendisse. Etiketil seisab CBD protsent ja analüüsis THC rida, aga taim ise ei koosne kahest asjast. Rubriikide arv dokumendil on suurem kui kaks, ja see ei ole viga, vaid koostise peegeldus.

Haruldasemate ühendite kohta seisab vähem

Taimekeemia ülevaadetes seisab veel üks kaine tähelepanek: paljude koostisosade kohta on avaldatud vähe [4]. Retseptoritöö haruldasemate ühendite juures jääb selgelt maha sellest, mis kahe tuntuima nime kohta kirjas seisab [4]. Praktikas tähendab see, et kõrvutus CBD ja THC vahel püsib kõige kindlamal pinnal, ja mida kaugemale loendisse minna, seda hõredamaks kirjandus muutub. Kannabinoidid ei ole ühtlaselt uuritud rühm. Mõni nimi esineb analüüsilehel arvuna ammu enne seda, kui tema kohta jõuab kirjandusse põhjalik farmakoloogia. Sellepärast hoiame oma tekstides mõõdetud sisalduse ja avaldatud töö lahus. Üks tuleb laborist, teine ajakirjast.

Aastaarvud, allikas ja retseptor ühes vaates

Tabel ei lisa midagi juurde. Ta paneb samad read kõrvuti, et näha, kus kahe ühendi kirjandus kattub ja kus läheb lahku. Kaks esimest rida käivad ajaloo kohta, järgmised retseptori kohta, viimased kaks selle kohta, kuidas need nimed dokumendile jõuavad.

Üks lahter jääb tahtlikult kitsaks. Retseptoripilt on 1990. aasta töö põhjal määratletud, aga farmakoloogia mõttes osaline, sest retseptoreid ja signaaliradu on rohkem kui üks [3]. Tabelis seisab seetõttu sõna osaline mõlemal poolel, mitte ainult ühel.

Kaks viimast rida käivad juba dokumentide kohta, mitte kirjanduse kohta. Avaldatud töö räägib molekulist üldiselt. Partiianalüüs räägib ühest kindlast pudelist ja ühest kindlast partiist. Need kaks ei asenda teineteist: kirjandusest tuleb seletus, analüüsilehelt arv. Kui keegi tahab teada, mis tema käes olevas pudelis on, siis vastab sellele ainult teine neist.

Etiketil seisab protsent, analüüsis seisab arv

Meie partiianalüüsid on avaldatud sellest ajast, kui formuleerimine 2014. aastal algab, ja tööpõhimõte mahub ühte lausesse: etiketil olev protsent peab olema väljastpoolt üle kontrollitav. Kolmas osapool mõõdab, meie kirjutame arvu välja. Nii jääb sildi ja sisu vahele dokument, mille saab avada enne ostu ja mitte pärast.

Sama dokument teeb ka kõrvutuse käegakatsutavaks. CBD ja THC ei jaga analüüsilehel ühte lahtrit, vaid seisavad eri ridadel, ja rida võib olla ka kujul THC 0,000 % partiianalüüsis. See on arv dokumendist, mitte hinnang. Etiketi eesmine külg ütleb kanguse, tagakülg ja analüüsileht ütlevad koostise.

Kangused ise on lihtsalt numbrid pudelil, ja kõrvutatavalt seisavad need CBD õlide valikus, kus iga õli juures käib kaasa oma analüüsileht. CBD õli kasutamise küsimus jõuab otsingusse tavaliselt varem kui keemiaküsimus, aga dokument vastab mõlemale poolele ühtemoodi: ta näitab, mis sees on.

• Etiketi protsent ja analüüsi vastav rida on omavahel kõrvutatavad, sest mõõtmise teeb labor väljastpoolt.
• THC seisab alati eraldi real oma arvuga, näiteks kujul THC 0,000 % partiianalüüsis.
• Partiinumber seob dokumendi täpselt selle pudeliga, mis käes on, mitte tootesarjaga üldiselt.
• Terpeenid käivad oma rubriigist, sest keemiliselt ei kuulu nad kannabinoidide hulka [4].
• Sõna täisspektrum kohta annab vastuse koostise loend, mitte silt etiketi esiküljel.
• Avaldamise korra juures seisab meie töömeetodis üks aastaarv: 2014.

Mis on kindel ja mis jääb lahtiseks

Kindlana seisab kirjanduses kaks rida. 1964. aasta töö nimetab THC kanepi joovastavaks koostisosaks [2], ja 1990. aasta töö annab sellele teele nimelise vahendaja, retseptori CB1 [3]. Kannabidiooli juures see iseloomustus puudub, ja otsese aktiveerimise puudumine CB1 juures on standardne seletus, miks pudelil olev protsent seda rida ei muuda [3]. Sealt algab kogu teema. Kui need kaks rida käes on, laheneb enamik segadust juba enne, kui jutt jõuab koostise peensusteni.

Lahtiseks jääb rohkem, kui pealkirjad tavaliselt lubavad. Kannabinoidide farmakoloogias on enam kui üks retseptor ja enam kui üks signaalirada, nii et CB1 kaudu saadud pilt on mõlema ühendi puhul osaline [3]. Taime koostis on keeruline segu, milles seisab üle saja tuvastatud ühendi, ja paljude nende kohta on avaldatud napilt [4]. Haruldasemate ühendite retseptoritöö jääb maha [4]. Selle koha peal on ainus korrektne lause see, et vastust veel ei ole.

Kust koostisandmed üle vaadata

Rubriigivorm on kataloogis läbivalt sama, ainult vorm pudeli sees vahetub. Nahale mõeldud toodete juures seisab koostis samamoodi lahti kirjutatud, mida näeb CBD kreemide tootelehtedel. Eraldi seisab kataloogis Öösari, mille lehtedel käivad samad koostisrubriigid, kuigi õli seal kõrval ei ole ainus vorm. Iga kord tasub vaadata kaht kohta: etiketi kangust ja partiianalüüsi rida. Esimene ütleb, mis pudelil kirjas seisab, teine ütleb, mida labor mõõtis. Kirjanduse pool jääb sinna juurde eraldi lugemiseks, aastaarvudega 1940, 1964, 1990 ja 2005 [1][2][3][4].