Beetakarüofülleen: terpeen, mis seondub CB2 retseptoriga

Määratlus enne muud: seskviterpeen, mille kohta on üks retseptorikirje

Beetakarüofülleen on seskviterpeen. Sellega on määratluse esimene pool kaetud, ja pikka aega ka ainus pool, mille keegi selle molekuli kohta kirja pani. Seskviterpeen tähendab siin ühendirühma, kuhu keemia molekuli liigitab, mitte midagi enamat.

Enne 2008. aastat seisab beetakarüofülleen kirjanduses täpselt selle rühmanime all. Huvi tuleb kolmest suunast: maitseainete keemikud, parfümöörid ja eeterlike õlide analüütikud. Kõigi kolme jaoks on tegemist lõhna- ja maitsekomponendiga, mille nimi ilmub analüüsi tulemuste loendis. Eeterliku õli analüüs annab tulemuseks nimede rea, kus iga nime taga seisab arv, ja beetakarüofülleen on üks neist nimedest. Retseptoritest ei ole selle kirje juures juttu.

2008. aastal lisandub kirjele uus rida. Gertschi ja kolleegide töö kirjeldab, et beetakarüofülleen seondub otse ühega kahest teadaolevast kannabinoidiretseptorist [1]. Sama töö annab talle nimetuse, mis osutab toidutaimedest pärit kannabinoidile, ja see nimetus seisab juba artikli pealkirjas [1]. Põhjendus tuleb leviku poolelt: molekul on toidutaimede tavaline koostisosa [1].

Sõna kannabinoid ajab siin kohe segadusse, sest paljud seovad selle ainult kanepiga. Määratlus on laiem. Sama mõiste alla kuuluvad ka keha enda molekulid, nende hulgas anandamiid ja 2-AG, ning kumbki neist ei ole ehituse poolest THC sarnane. Kannabinoidiks liigitamine ei sõltu seega sellest, kas molekul näeb välja nagu THC.

Kui panna see määratlus ja 2008. aasta tulemus kõrvuti, mahub beetakarüofülleen mõiste alla CB2 retseptori juures [1]. Napim vastus küsimusele, mis see molekul on, kõlab siis nii: terpeen, mis käitub ühe retseptori juures kannabinoidina, nii nagu tulemuse avaldanud töö seda kirjeldab [1].

Üks vahe tasub kohe paika panna. Uus liigitus ei tähenda uut ainet. 2008. aasta töö mõõdab molekuli, mis seisab lõhnakeemikute tabelites juba ammu, ja lisab sellele ühe mõõtmistulemuse [1]. Molekul ise jääb samaks. Muutub veerg, kuhu ta kirja läheb.

Miks liigitus üldse loeb? Sellepärast, et rühmanimi määrab, millisest kirjandusest molekuli otsitakse. Seskviterpeenina jääb ta lõhna- ja maitsekeemia töödesse. Kannabinoidiretseptori juures mõõdetud molekulina satub ta hoopis teise otsingusse [1].

Terpeenid on suur ühendirühm, mille nimesid näeb taimsete ekstraktide analüüsides pikkade loenditena. Beetakarüofülleen seisab nendes loendites ühe reana teiste seas. Nime kirjapilt kõigub allikate vahel, kirje ise mitte. Eraldi koha annab talle üks asi: avaldatud mõõtmine retseptori juures [1].

Ka mõiste kannabinoidid ise on lai. Ta katab keha enda molekulid, taimest pärit ühendid ja laboris valmistatud molekulid. Beetakarüofülleen langeb sellesse loendisse CB2 juures mõõdetud tulemuse tõttu, mitte struktuuri sarnasuse tõttu [1].

Rohkemat sellest kirjest ei järeldu, kui seal kirjas seisab. Üks retseptor, üks mõõdetud seondumine, üks töö aastast 2008 [1]. Kõik ülejäänu, mida selle molekuli ümber räägitakse, käib juba teiste allikate arvele.

Nanomolaarne afiinsus CB2 juures ja tühi lahter CB1 all

Sõeluuring kahe kannabinoidiretseptori vastu annab kaks eri tulemust. CB2 juures mõõdetakse nanomolaarne afiinsus ja beetakarüofülleen käitub täisagonistina [1]. CB1 juures ei tule mõõdetavat afiinsust välja [1]. Mõlemad retseptorid on samal ajal teada, nii et võrdlus käib ühe ja sama töö sees [1].

Sõeluuring tähendab siin, et molekul pannakse mõõtmisse mõlema teadaoleva retseptori vastu ja tulemus kirjutatakse üles nii, nagu ta tuleb. Ühte lahtrisse tuleb arv. Teise ei tule.

Kaks võõrsõna vajavad lahtikirjutamist. Nanomolaarne osutab sellele, et seondumine tuleb esile juba väga väikeste hulkade juures, ja farmakoloogias loetakse see tugeva seondumise vahemikku. Täisagonist tähendab ainet, mis lülitab retseptori sisse kogu ulatuses, mitte poole peal. Mõlemad sõnad on farmakoloogia igapäevane sõnavara ja kumbki ei ütle midagi selle kohta, kui palju molekuli kuskil leidub.

Sellisele mustrile on farmakoloogias oma sõna: selektiivsus. Aine on selektiivne siis, kui aktiivsus ilmub ühe retseptori alatüübi juures ja teise juures praktiliselt üldse mitte. Beetakarüofülleeni kirje 2008. aasta tööst näeb välja täpselt selline [1].

Selektiivsus ei ole hinnang, vaid kirjeldus jaotusest. Ta ütleb, kus aktiivsus ilmub ja kus mitte, ning jätab lahtiseks, mida sellest edasi järeldada saab. Kirjanduses seisab see sõna just selle piiritluse pärast.

Suukaudse manustamise järel kirjeldab sama töö prekliinilistes mudelites retseptorist sõltuvaid vastuseid [1]. Retseptorist sõltuv tähendab siin üht konkreetset katsekorraldust: mudelites, kus CB2 retseptor puudub, need vastused ära jäävad [1]. See võrdlus seob mõõdetud seondumise ja katses nähtu kokku.

Manustamisviis on eraldi rida: sama töö kirjeldab suukaudset manustamist [1]. Kirjes seisab see viis omaette, sest mõõtmine katsesüsteemis ja manustamine mudelis on kaks eri asja.

Prekliiniline tähendab, et katse käib enne inimuuringute etappi. Selle sõna juurde kuulub piir: sealt saadud tulemus kirjeldab katsesüsteemi. 2008. aasta töö tulemused seisavad täpselt selle piiri sees [1].

CB1 ja CB2 ei ole sama asi eri numbri all. Kirjanduses käib CB1 all THC farmakoloogia kirjeldus, CB2 all hoopis teine. Sellepärast ei lähe CB2 juures mõõdetud aktiivsus üle CB1 juurde, ja 2008. aasta töö ei mõõda beetakarüofülleeni puhul CB1 juures midagi [1].

Miks CB1 tulemus siin üldse kirja läheb? Sellepärast, et mõõdetav null on samuti tulemus. Tabelis seisab tühi lahter ja selle taga on mõõtmine, mitte oletus [1].

Afiinsus ise on mõõtmistulemus, mitte lubadus. Ta ütleb, kui hästi molekul retseptoriga kokku sobib. Katsesüsteem on rakud ja mõõteseadmed, ja 2008. aasta töö piirdub sellega, mida see süsteem näitab [1].

Kaks retseptorit, kaks farmakoloogiat, üks neist puudutatud: nii lühidalt seisab kogu kirje kokku võetud [1].

Kaks kohta, kus selle kirje lugemine kipub sassi minema

Eesliide beeta ei ole nime küljes ilu pärast

Beeta ei ole selle nime kaunistus, vaid funktsionaalne osa. Ta osutab kindlale kahetsüklilisele molekulile, mis 2008. aasta töös mõõtmisse läheb [1]. Karüofülleeni nime all liigub kirjanduses ka lähedasi molekule, ja need ei ole sama kirje.

Kahetsükliline tähendab, et molekuli süsinikuskelett moodustab kaks rõngast. See ehituse tunnus eraldab 2008. aasta töö molekuli tema lähisugulastest, kelle nimi kõlab pea samamoodi [1]. Eesliidete süsteem ongi keemias selleks, et üht molekuli teisest lahus hoida.

Praktiline järeldus on lihtne. Kui allikas kirjutab lihtsalt karüofülleen, siis eesliide tuleb üle vaadata, enne kui retseptoriandmed selle nime külge käivad. Mõõtmine puudutab beeta-vormi, nii nagu töö selle kirja paneb [1].

Nimede sarnasus on keemias tavaline asi. Sama tüvi, teine eesliide, teine molekul. Aroomianalüüsi tabelis võivad need read seista üksteise kõrval ja lugeja jaoks näevad nad välja peaaegu ühesugused.

Sama kehtib kirjapildi kohta eesti keeles. Kuju beetakarüofülleen ja kuju beeta-karüofülleen tähendavad üht ja sama molekuli; erinevus on ainult kirjaviisis. Sellepärast käib selle kirje juures kaks punkti, mida tasub eraldi hoida: esimene on eesliide, teine on temperatuur.

Keemistemperatuur ja rõhk, mille juures see arv kehtib

Atmosfäärirõhul jääb beetakarüofülleeni keemistemperatuur ligikaudu vahemikku 254 kuni 262 °C. Alandatud rõhul on sama molekuli keemispunkt tublisti madalam.

Siit tuleb ka hajuvus. Kirjanduses seisavad destilleerimise juures väga eri arvud, sest need käivad eri rõhutingimuste kohta. Kaks allikat võivad mõlemad õiged olla ja anda ikkagi kaks eri numbrit.

Lugemisreegel on seetõttu üks: temperatuuriarv üksinda on pool kirjet. Teine pool on rõhk, mille juures see arv mõõdetakse. Kui rõhk kirjas ei ole, jääb arv poolikuks ja kõrvutamine teise allikaga ei anna midagi.

Ligikaudu on siin samuti sisuline sõna. Vahemik 254 kuni 262 ei ole ühe mõõtmise täpne tulemus, vaid vahemik, mille sisse allikad langevad. Füüsikalised omadused kirjutatakse tabelisse tavaliselt just niimoodi.

Kui kaks allikat annavad eri arvu, siis esimene küsimus ei ole, kumb eksib. Esimene küsimus on, millise rõhu juures kumbki arv mõõdetakse. Destilleerimise juures on see arv praktilise tähtsusega, ja just seal lähevad kirjanduse numbrid kõige rohkem lahku.

Praktikas seletab see ära, miks eeterlike õlide ja ekstraktide töötlemise juures käivad väga erinevad temperatuurid. Alandatud rõhk viib keemispunkti alla, ja seepärast ei saa atmosfäärirõhu arvu üle kanda protsessi, kus rõhk on teine.

Avatud küsimus, mille sisse 2008. aasta leid langeb

See tulemus ei tule tühjale kohale. Tema ümber käib arutelu, mis on tänaseni lahtine: kui palju annavad terpeenid täistaimeekstrakti aktiivsusele juurde ja kui palju tuleb sellest kannabinoididest üksi.

Arutelu vanus ongi seletus, miks 2008. aasta tööle nii palju viidatakse. Küsimus terpeenide osa kohta seisab kirjanduses juba enne seda, ja siia tuleb esimest korda otsene retseptorimõõtmine ühe terpeeni kohta [1].

2011. aastal avaldab Ethan Russo ülevaate, mis paneb ette fütokannabinoidide ja terpenoidide sünergia [2]. Ülevaade koondab kokku üksikute terpeenide andmed ja nimetab kohad, kus koostoime oleks usutav [2]. Just see ettepanek on tänase entourage'i arutelu lähtekoht [2].

Entourage tähendab siin mõtet, et ekstrakti koostisosad käituvad koos, mitte üksteisest sõltumata. Sõna ise on kirjandusest pärit ja tähistab ettepanekut, mitte tõestatud mehhanismi [2].

Russo ülevaade ei ole katsetöö, vaid kokkuvõte. Ta paneb kõrvuti olemasolevad andmed ja nimetab võimalikud kohad, kus molekulid teineteist puudutaks [2]. Sellisel tööl on kirjanduses oma koht ja oma piir.

Sünergia argumendi jaoks on beetakarüofülleen kõige selgem üksik andmepunkt. Põhjus on lihtne: teiste terpeenide puhul jääb jutt usutavate kokkupuutepunktide juurde, siin seisab retseptori juures tehtud mõõtmine [1].

Lahtine on ikka see, kui suur osa terpeenidel tervikus on. Ettepanek ja mõõdetud seondumine ei ole üks ja sama asi [2].

Uuringu nimi, aastaarv ja koht, kus lause lõpeb

Alates 2014. aastast on siinne töömeetod muutumatu: kirjuta üles, mida uuring leiab, nimeta uuring aasta ja autori järgi ning peatu seal, kus tõend lõpeb. Sama meetod hoiab kirje lühikesena ka siis, kui teema ümber räägitakse palju rohkem.

Praktikas tähendab see, et terpeenikirje ja tootekirje seisavad lahus. Terpeeni kohta käib kirjandus, pudeli kohta käib partiianalüüs. Kaks eri dokumenti, kaks eri küsimust.

Kangused ja koostisandmed koos analüüsiviidetega seisavad CBD õlide lehel, kus iga vormi juures on kirjas, mida partiianalüüs mõõdab.

Nahahoolduse poolel on koostisosad kirjas kreemide lehel, sest tuubi kirje koosneb hoopis teistest ridadest kui õli kirje.

Sama põhimõte kehtib kataloogi teistes osades, ka Öösari juures, kus iga valmistise koostis seisab omaette loendis.

Otsingusõna kanepiõli viib tavaliselt tootelehele, mitte terpeenikirje juurde. Väljend täisspektrum CBD õli osutab omakorda kirjele, kus loetletakse mitu kannabinoidi nime. Terpeeninimed käivad neist ridadest eraldi.

CBD õli kasutamine on samuti omaette teema, mida see kirje ei puuduta. Siin seisab ainult kaks tööd, aastad 2008 ja 2011, ning nende sisu nii, nagu see avaldatud on [1][2].